Opeli esindusmudeli viimane ponnistus
Postitatud: 31 Okt 2010 18:27
Copy´n siia ühe ca kuu aega vana Autolehe artikli, minu arust igati positiivne ja aus jutt! 

Plussid
mahukas ja mugav, hea varustuse ning soodsa hinnaga
Miinused
mõned tüüpvead, janused bensiinimootorid
Koodnimega Omega 2000 tootmisesse lastud Opeli tippmudel pidi tulema varasemast märksa mugavam ning kvaliteetsem. Mugav on see tõepoolest, ent kuidas viimane tagaveoline Opel vastu peab.
Kere
Ruumikas ja mugav.Nii seest kui väljast esindab Omega väga konservatiivset suunda. Auto kujustus on väljapeetud, ei mingeid vigureid, kõik on rangelt korras. Mis iseenesest sobib suure ja esindusliku autoga kenasti kokku. Varasemaga võrreldes sai Omega uued esi- ja tagatuled, koos iluvõrega avaneva mootorikatte ja sõitjateruumis muu hulgas rõhutatult massiivse armatuurlaua. Selle Opeli selgeks plussiks võib lugeda varustust: kahetsoonilise kliimaseadme, kiirusehoidiku, istmesoojendused, elektriaknad jms saab tavaliselt kaasa ka kõige nõrgemate mootoritega, eriti luksuslikud on MV6-mudelid (3,0- või 3,2liitrise mootoriga).
Põhjus, miks tavaliselt Omega ostetakse, on selle ruumikus: samavõrd uusi ning nii avara sõitjate- ja pakiruumiga autosid pole just kuigi palju, arvestades eriti selle hinda ning eeldatavalt madalaid, n-ö opellike ülalpidamiskulusid. Pakiruumi suuruseks mõõdetakse sedaanil näiteks 530 ning universaalil 540–1800 liitrit. Muuseas, suurem jagu müügil olevaid Omegaid on just universaalid.
Et värske pinna all on peidus eakas auto, võib välja lugeda registripassist tühimassi realt: Omega on väga raske, selle lihtsamadki versioonid kaaluvad napilt alla 1600 kg ning luksuslikumad-võimsamad 1700 kg ringis. Mõistagi jätab see oma jälje nii dünaamikale kui kütusekulule.
Suuri roosteprobleeme selle aja Opelitel enam pole, kuid nagu enamikul Eestis liiklevatel kümne aasta vanustel autodel, võib siit-sealt roostejälgi juba leida, kindlasti tasub üle vaadata näiteks universaali tagaluuk. Elektriprobleeme ei esine samuti kuigi massiliselt, muust mõnevõrra nõrgemaks võib lugeda uhket kliimaseadet: sel on palju erinevaid andureid, siibreid, klappe, elektroonikat, mis kõik võib tõrkuda, lisaks muidugi konditsioneerisüsteemide tavalised hädad (nt lekked).
Janused bensiinimootorid
Mootor
Omega mootorivalikus toimusid nii mudelivärskendusega kui ka järgnevatel aastatel suured muutused: senine üsna õnnetu kaheliitrine baasmootor asendus enamikul turgudest 2,2liitrise kettülekandega reasneljasega (106 kW / 144 hj), 2,5liitrise V-6 asemele tuli 2000. aastal 2,6liitrine ning 3,0 asemele 3,2liitrine. Diislitest lisandusid BMW-päritolu 2,5liitrise kõrvale 2- ning 2,2liitrised otsepritsemootorid. Enne kui autod müügile jõudsid spekuleeriti lausa, et Omega uueks tippmootoriks saab Corvette’ilt pärinev 5,7liitrine V-8, tegelikkuses kahjuks nii kaugele siiski ei jõutud. Huvitav fakt on, et Ameerikas müüdi Omega derivaati ka odavaima (ning samuti viimase tagaveolisena) Cadillacina Catera nime all ning V-8t ei pakutud sellelegi.
Et auto on raske, tuleb bensiinimootorite puhul arvestada pigem suure kütusekuluga, seda eriti linnas, kus suurema mootoriga autod neelavad kindlasti üle 15 l / 100 km, talvel ligi 20 liitrit. 2,2liitrisegagi kulub rahulikult sõites maanteel 8 ja linnas 14 liitrit 100 km kohta. Diislitest võib uuemaid küll juba õige säästlikeks pidada, kuid tehase lubatavat (2,2 DTI 5,6–9,6 l / 100 km) ei saa päris tõena võtta ning kui auto täis laadida, jääb õige nadiks ka dünaamika (eriti kaheliitrisel).
Erinevaid, juba tehasest sisseprojekteeritud tüüpvigu leidub päris mitu: lekkima kipuvad näiteks klapikambrikaane tihendid ning purunema väljalaskekollektrid. Täpsemalt on neist kirjutatatud kõrvalolevas spetsialisti kommentaaris. Üsna levinud, et üles ütlevad nukkvõll, harvem muud andurid ning õhukulumõõtjad ja süütepoolid. 2,2liitrisele diislile on ette heidetud liiga suurt õlikulu, mis võib lõppeda tugevate mootorikahjustustega, neil võivad lekkida ka pihustid. Pigem varem kui hiljem tasuks Omegatel ära vahetada mootori hammasrihm, diislitel võib probleeme esineda veel EGR-süsteemiga. Nii manuaal- kui ka automaatkäigukast on vastupidav.
Raske auto kulutab veermikku
Veermik
Omega veermik on suhteliselt lihtne ja odavate varuosadega, kuid nõuab auto juures kõige enam tähelepanu. Kõige levinum on esimeste õõtshoovapukside kulumine, kuid üldiselt ei hiilga ka muud puksid-liigendid, rattalaagrid, amortisaatorid jm liiga pika elueaga. Muidugi võib siin üheks põhjuseks pidada autode omanikke: et Omegale, nagu tavalisele Opelile ikka, pakutakse väga laias valikus erineva kvaliteediga varuosi, siis kõige odavamaid valides võibki jääda mulje, et auto laguneb kogu aeg ning veermikuremontija on juba peaaegu peretuttav. Universaali puhul tasub ostes tähelepanu pöörata tagavedrustusele: kui autoga on veetud raskeid koormaid, võivad amortisaatorid-vedrud vajada vahetust.
1998. aastani oli probleeme lekkiva roolikarbiga, kuid peale facelift’i seda autodel enam eriti ei esine. Küll on tihti kurdetud roolivõimendi pumba rikkeid ning üsna tihti kipub Omega esirehve sööma.
Sõita on suure ja raske Omegaga aga hea, mitte küll päris BMW tasemel hea, kuid siiski püsib auto kindlalt teel, on vaikne ja mugav.
Soodne suur auto
Hind
Uuendatud Omegate hinnad algavad alates 40 000 kroonist, lisades 10 000–15 000 krooni, võib pidada valikut juba päris heaks. Kõige kallimate eksemplaride eest küsitakse 80 000–90 000 krooni. Nagu selle klassi autode puhul üsna tavaline, küündivad läbisõidud suurte numbriteni ning vaatamata trendile, et mistahes vanuses kasutatud autode odomeetrid näitavad u 150 000 kilomeetrit, märgivad Omegate müüjad õige tihti läbisõiduks üle 300 000 kilomeetri.
Õlivahetus on ette nähtud 15 000 km (vanemad 2,5liitristel diislitel 10 000 km) järel ning kuigi mõnele mootorile lubati ka kuni 30 000 km välpa, oleks mõistlik seda poole võrra lühendada. Hammasrihma peaks vahetama 60 000 km või 4aasta järel, diiselmootorid ning 2,2liitrine ottomootor on ketiga.
Rainer, Opel Omega 3,0 V-6 atm, 2000
Omanik
Ostsin Omega peale seda, kui mu eelmine, 1996. aasta Omega avariis maha kanti. Et vana auto sõitis minu käes kolme aastaga üle 100 000 kilomeetri suuremate probleemideta, polnud autovalik raske.
Omega meeldib mulle, sest ta on nii mahukas ja mugav. Vean tihti suuremõõtmelist kaupa ja kui istmed alla keerata, võib mahukust peaaegu väikese kaubikuga võrrelda, kui tarvis, mahub autosse isegi magama. Samas, kui sõidan perega, on tegu ideaalse maanteeautoga – vaikne, mugav ja kindel ning varustus on ka nagu luksusautos. Autol on olemas küll veojõukontroll (mida saab välja lülitada), kuid talvel olen tagaveo pärast mõnedki korrad kapitaalselt kinni jäänud.
Nagu vanemalgi mudelil, paistab palju kuluvat sillaosi. Sõidan palju kruusal, aga see ei vabanda, et pean igal aastal uusi pukse ja liigendeid ostma. Õnneks pole need küll kallid. Ka rooste hakkab sel autol välja tulema, esimesed väikesed täpid on näha.
Vanal autol oli paar korda ka erinevate mootorianduritega probleeme, see töötab siiani laitmatult, ainult, et ajab õli välja. Uurisin ka remondivõimalusi, kuid öeldi, et see on nii töömahukas ja kallis ettevõtmine, et jätsin asja sinnapaika. Kütust võiks veidi vähem kuluda – arvestan keskmiseks 12 liitrit / 100 km. Aga sellega võin leppida, sest sõita on Omegaga väga mõnus.
Andres Olesk, OÜ Opelaas juhatuse liige
Spetsialist
Opel Omega B on hästi õnnestunud auto, kuigi mõned tüüpvead esinevad sellelgi. Kõige esimene ja levinuim probleem, millega meil tuleb kokku puutuda, on kulunud esimese õõtshoova puksid esisillas. Siinkohal soovitame ainult originaalosi: väga tihti jõuavad meie juurde autoomanikud, kes on oma B-kategooria puksidega saanud sõita kuu või kaks ning juba on need jälle katki. Maksavad need originaalina u 400 ja 800 krooni. Muidu on veermikuosa tugev.
Mootorite puhul on kõige levinum ja küllaltki kallilt likvideeritav viga lekked klapikambrikaane vahelt. See on nimelt plastikust ning deformeerub aja jooksul, tagajärjeks pidurdamatud õlilekked. Vahetada tuleks klapikambrikaas (u 3000 krooni) ja muidugi tihend. Ainult tihendi vahetusel pole mingit garantiid, et sellest ka abi oleks. Täiesti ebaõnnestunud on õhukesest malmist ja ilma mingisuguse tugevduseta väljalaskekollektor. Kui vanematel Omegatel kestavad algsed kollektorid siiani probleemitult, siis uuematel tuleb neid tihti vahetada. Küllaltki tüüpiline on ka nukkvõlli-andurite ülesütlemine, taaskord soovitame kasutada vaid originaale, B-osad ei hakka teinekord isegi uuena tööle. Muidu on mootorid aga vastupidavad, muresid esineb harva.
Teenindusse peaks kohe pöörduma sel juhul, kui süütevõti hästi ei keera. Vastasel juhul võib süütelukk täiesti kinni kiiluda ning siis aitab ainult uue osa tellimine ( koos korpusega, B-osa ei pakutagi) ning see võib üsna pikalt aega võtta. Veale kohe jälile saades piisab süüteluku südamiku vahetusest, mis maksab u 500 krooni.
Kokkuvõte
mahuka pere- või tööautona kaalumist väärt variant, eriti kui leida hoitud ja väikese läbisõiduga eksemplar.
Artikel pärit siit:
http://www.autoleht.ee/testid/kasutatud?id=2193" onclick="window.open(this.href);return false;


Plussid
mahukas ja mugav, hea varustuse ning soodsa hinnaga
Miinused
mõned tüüpvead, janused bensiinimootorid
Koodnimega Omega 2000 tootmisesse lastud Opeli tippmudel pidi tulema varasemast märksa mugavam ning kvaliteetsem. Mugav on see tõepoolest, ent kuidas viimane tagaveoline Opel vastu peab.
Kere
Ruumikas ja mugav.Nii seest kui väljast esindab Omega väga konservatiivset suunda. Auto kujustus on väljapeetud, ei mingeid vigureid, kõik on rangelt korras. Mis iseenesest sobib suure ja esindusliku autoga kenasti kokku. Varasemaga võrreldes sai Omega uued esi- ja tagatuled, koos iluvõrega avaneva mootorikatte ja sõitjateruumis muu hulgas rõhutatult massiivse armatuurlaua. Selle Opeli selgeks plussiks võib lugeda varustust: kahetsoonilise kliimaseadme, kiirusehoidiku, istmesoojendused, elektriaknad jms saab tavaliselt kaasa ka kõige nõrgemate mootoritega, eriti luksuslikud on MV6-mudelid (3,0- või 3,2liitrise mootoriga).
Põhjus, miks tavaliselt Omega ostetakse, on selle ruumikus: samavõrd uusi ning nii avara sõitjate- ja pakiruumiga autosid pole just kuigi palju, arvestades eriti selle hinda ning eeldatavalt madalaid, n-ö opellike ülalpidamiskulusid. Pakiruumi suuruseks mõõdetakse sedaanil näiteks 530 ning universaalil 540–1800 liitrit. Muuseas, suurem jagu müügil olevaid Omegaid on just universaalid.
Et värske pinna all on peidus eakas auto, võib välja lugeda registripassist tühimassi realt: Omega on väga raske, selle lihtsamadki versioonid kaaluvad napilt alla 1600 kg ning luksuslikumad-võimsamad 1700 kg ringis. Mõistagi jätab see oma jälje nii dünaamikale kui kütusekulule.
Suuri roosteprobleeme selle aja Opelitel enam pole, kuid nagu enamikul Eestis liiklevatel kümne aasta vanustel autodel, võib siit-sealt roostejälgi juba leida, kindlasti tasub üle vaadata näiteks universaali tagaluuk. Elektriprobleeme ei esine samuti kuigi massiliselt, muust mõnevõrra nõrgemaks võib lugeda uhket kliimaseadet: sel on palju erinevaid andureid, siibreid, klappe, elektroonikat, mis kõik võib tõrkuda, lisaks muidugi konditsioneerisüsteemide tavalised hädad (nt lekked).
Janused bensiinimootorid
Mootor
Omega mootorivalikus toimusid nii mudelivärskendusega kui ka järgnevatel aastatel suured muutused: senine üsna õnnetu kaheliitrine baasmootor asendus enamikul turgudest 2,2liitrise kettülekandega reasneljasega (106 kW / 144 hj), 2,5liitrise V-6 asemele tuli 2000. aastal 2,6liitrine ning 3,0 asemele 3,2liitrine. Diislitest lisandusid BMW-päritolu 2,5liitrise kõrvale 2- ning 2,2liitrised otsepritsemootorid. Enne kui autod müügile jõudsid spekuleeriti lausa, et Omega uueks tippmootoriks saab Corvette’ilt pärinev 5,7liitrine V-8, tegelikkuses kahjuks nii kaugele siiski ei jõutud. Huvitav fakt on, et Ameerikas müüdi Omega derivaati ka odavaima (ning samuti viimase tagaveolisena) Cadillacina Catera nime all ning V-8t ei pakutud sellelegi.
Et auto on raske, tuleb bensiinimootorite puhul arvestada pigem suure kütusekuluga, seda eriti linnas, kus suurema mootoriga autod neelavad kindlasti üle 15 l / 100 km, talvel ligi 20 liitrit. 2,2liitrisegagi kulub rahulikult sõites maanteel 8 ja linnas 14 liitrit 100 km kohta. Diislitest võib uuemaid küll juba õige säästlikeks pidada, kuid tehase lubatavat (2,2 DTI 5,6–9,6 l / 100 km) ei saa päris tõena võtta ning kui auto täis laadida, jääb õige nadiks ka dünaamika (eriti kaheliitrisel).
Erinevaid, juba tehasest sisseprojekteeritud tüüpvigu leidub päris mitu: lekkima kipuvad näiteks klapikambrikaane tihendid ning purunema väljalaskekollektrid. Täpsemalt on neist kirjutatatud kõrvalolevas spetsialisti kommentaaris. Üsna levinud, et üles ütlevad nukkvõll, harvem muud andurid ning õhukulumõõtjad ja süütepoolid. 2,2liitrisele diislile on ette heidetud liiga suurt õlikulu, mis võib lõppeda tugevate mootorikahjustustega, neil võivad lekkida ka pihustid. Pigem varem kui hiljem tasuks Omegatel ära vahetada mootori hammasrihm, diislitel võib probleeme esineda veel EGR-süsteemiga. Nii manuaal- kui ka automaatkäigukast on vastupidav.
Raske auto kulutab veermikku
Veermik
Omega veermik on suhteliselt lihtne ja odavate varuosadega, kuid nõuab auto juures kõige enam tähelepanu. Kõige levinum on esimeste õõtshoovapukside kulumine, kuid üldiselt ei hiilga ka muud puksid-liigendid, rattalaagrid, amortisaatorid jm liiga pika elueaga. Muidugi võib siin üheks põhjuseks pidada autode omanikke: et Omegale, nagu tavalisele Opelile ikka, pakutakse väga laias valikus erineva kvaliteediga varuosi, siis kõige odavamaid valides võibki jääda mulje, et auto laguneb kogu aeg ning veermikuremontija on juba peaaegu peretuttav. Universaali puhul tasub ostes tähelepanu pöörata tagavedrustusele: kui autoga on veetud raskeid koormaid, võivad amortisaatorid-vedrud vajada vahetust.
1998. aastani oli probleeme lekkiva roolikarbiga, kuid peale facelift’i seda autodel enam eriti ei esine. Küll on tihti kurdetud roolivõimendi pumba rikkeid ning üsna tihti kipub Omega esirehve sööma.
Sõita on suure ja raske Omegaga aga hea, mitte küll päris BMW tasemel hea, kuid siiski püsib auto kindlalt teel, on vaikne ja mugav.
Soodne suur auto
Hind
Uuendatud Omegate hinnad algavad alates 40 000 kroonist, lisades 10 000–15 000 krooni, võib pidada valikut juba päris heaks. Kõige kallimate eksemplaride eest küsitakse 80 000–90 000 krooni. Nagu selle klassi autode puhul üsna tavaline, küündivad läbisõidud suurte numbriteni ning vaatamata trendile, et mistahes vanuses kasutatud autode odomeetrid näitavad u 150 000 kilomeetrit, märgivad Omegate müüjad õige tihti läbisõiduks üle 300 000 kilomeetri.
Õlivahetus on ette nähtud 15 000 km (vanemad 2,5liitristel diislitel 10 000 km) järel ning kuigi mõnele mootorile lubati ka kuni 30 000 km välpa, oleks mõistlik seda poole võrra lühendada. Hammasrihma peaks vahetama 60 000 km või 4aasta järel, diiselmootorid ning 2,2liitrine ottomootor on ketiga.
Rainer, Opel Omega 3,0 V-6 atm, 2000
Omanik
Ostsin Omega peale seda, kui mu eelmine, 1996. aasta Omega avariis maha kanti. Et vana auto sõitis minu käes kolme aastaga üle 100 000 kilomeetri suuremate probleemideta, polnud autovalik raske.
Omega meeldib mulle, sest ta on nii mahukas ja mugav. Vean tihti suuremõõtmelist kaupa ja kui istmed alla keerata, võib mahukust peaaegu väikese kaubikuga võrrelda, kui tarvis, mahub autosse isegi magama. Samas, kui sõidan perega, on tegu ideaalse maanteeautoga – vaikne, mugav ja kindel ning varustus on ka nagu luksusautos. Autol on olemas küll veojõukontroll (mida saab välja lülitada), kuid talvel olen tagaveo pärast mõnedki korrad kapitaalselt kinni jäänud.
Nagu vanemalgi mudelil, paistab palju kuluvat sillaosi. Sõidan palju kruusal, aga see ei vabanda, et pean igal aastal uusi pukse ja liigendeid ostma. Õnneks pole need küll kallid. Ka rooste hakkab sel autol välja tulema, esimesed väikesed täpid on näha.
Vanal autol oli paar korda ka erinevate mootorianduritega probleeme, see töötab siiani laitmatult, ainult, et ajab õli välja. Uurisin ka remondivõimalusi, kuid öeldi, et see on nii töömahukas ja kallis ettevõtmine, et jätsin asja sinnapaika. Kütust võiks veidi vähem kuluda – arvestan keskmiseks 12 liitrit / 100 km. Aga sellega võin leppida, sest sõita on Omegaga väga mõnus.
Andres Olesk, OÜ Opelaas juhatuse liige
Spetsialist
Opel Omega B on hästi õnnestunud auto, kuigi mõned tüüpvead esinevad sellelgi. Kõige esimene ja levinuim probleem, millega meil tuleb kokku puutuda, on kulunud esimese õõtshoova puksid esisillas. Siinkohal soovitame ainult originaalosi: väga tihti jõuavad meie juurde autoomanikud, kes on oma B-kategooria puksidega saanud sõita kuu või kaks ning juba on need jälle katki. Maksavad need originaalina u 400 ja 800 krooni. Muidu on veermikuosa tugev.
Mootorite puhul on kõige levinum ja küllaltki kallilt likvideeritav viga lekked klapikambrikaane vahelt. See on nimelt plastikust ning deformeerub aja jooksul, tagajärjeks pidurdamatud õlilekked. Vahetada tuleks klapikambrikaas (u 3000 krooni) ja muidugi tihend. Ainult tihendi vahetusel pole mingit garantiid, et sellest ka abi oleks. Täiesti ebaõnnestunud on õhukesest malmist ja ilma mingisuguse tugevduseta väljalaskekollektor. Kui vanematel Omegatel kestavad algsed kollektorid siiani probleemitult, siis uuematel tuleb neid tihti vahetada. Küllaltki tüüpiline on ka nukkvõlli-andurite ülesütlemine, taaskord soovitame kasutada vaid originaale, B-osad ei hakka teinekord isegi uuena tööle. Muidu on mootorid aga vastupidavad, muresid esineb harva.
Teenindusse peaks kohe pöörduma sel juhul, kui süütevõti hästi ei keera. Vastasel juhul võib süütelukk täiesti kinni kiiluda ning siis aitab ainult uue osa tellimine ( koos korpusega, B-osa ei pakutagi) ning see võib üsna pikalt aega võtta. Veale kohe jälile saades piisab süüteluku südamiku vahetusest, mis maksab u 500 krooni.
Kokkuvõte
mahuka pere- või tööautona kaalumist väärt variant, eriti kui leida hoitud ja väikese läbisõiduga eksemplar.
Artikel pärit siit:
http://www.autoleht.ee/testid/kasutatud?id=2193" onclick="window.open(this.href);return false;